Triklosaan on tõhus toimeaine gingiviidi vastu võitlemisel

Lauri Vahtra, parodontoloog

Seoses kaariese esinemissageduse olulise langusega arenenud riikides, on viimasel aastakümnel üha rohkem tähelepanu hakatud pöörama igemehaiguste ennetamise ja raviprobleemidele.

Tänu igemehaiguste tekkemehhanismi tundmaõppimisele on aru saadud hambakatu osast selles protsessis. Kindlaks on tehtud, et katt ei koosne mitte toiduosakestest, vaid suuremas osas mikroorganismidest ja seda mikrobiaalset kattu ongi peetud igemepõletiku põhjuseks. Samas on teada, et suur osa katus leiduvatest mikroorganismidest on suhteliselt ohutud või isegi kasulikud, ning ainult üks osa neist on haigusetekitajad. Seega – sugugi mitte igaüks meist ei ole ohustatud igemepõletikust, kuid siiski nii kaua, kui igemehaigusi tekitavad mikroorganismid ja haiguse tekkemehhanismid ei ole lõplikult kindlaks tehtud, tuleb peamiseks igemehaiguste ennetamise ja ravi viisiks pidada kogu katu eemaldamist ning selle edasise tekke vältimist.

Vanad meetodid

Hambakatu mehhaaniline eemaldamine, hammaste harjamine-niiditamine ning professionaalne ladestuste eemaldamine ongi olnud tänini peamiseks vahendiks selle eesmärgi saavutamisel. Need meetodid on küll tõestanud oma headust, kuid kuna sellised protseduurid korrektselt teostatuna on piisavalt keerulised ja aeganõudvad ning väga suures osas sõltuvad indiviidi tahtest, jääb tulemus tihtipeale kesiseks.

Uued meetodid

Eelnevast lähtudes ongi püütud leida meetodeid kontrollimaks katu teket kasutades selleks erinevaid keemilisi ühendeid. Keemiliseks katu kontrolliks kasutatav ühend peaks laias laastus täitma järgmised nõudmised:

• peetuma limaskestal;
• säilitama oma antibakteriaalsed omadused ka adsorbtsioonijärgselt;
• neutraliseeruma võimalikult pika aja vältel;
• olema ohutu igapäevase massilise kasutamise korral;
• olema kergesti hambapasta koostisesse viidav;
• olema soodsa hinnaga;
• omama minimaalselt kõrvaltoimeid.

Uus lahendus – triklosaan

Tänasel hetkel palju levinud antimikrobiaalseks ühendiks, mis on jõudnud ka hambapastade koostisesse, on triklosaan. Ta on antibakteriaalse toimega ja laialt kasutusel kodukeemias juba ammu: seepides, higipulkades, deodorantides jne. Triklosaani efektiivsus on hetkel kasutatavatest antibakteriaalsetest ühenditest tõhusaima ja enim uuritu kloorheksidiini omast umbes 65%. Toimespekter hõlmab nii gramm-positiivseid kui gramm-negatiivseid mikroorganisme. Hambapastades sisaldub triklosaan tavaliselt 0,2–0,3-protsendilisena. Triklosaani keemiliste omaduste tõttu on tema viimine hambapasta koostisesse suhteliselt hõlbus, erinevalt mõnest teisest muidu väga potentsiaalsest ühendist. Lisades triklosaanile muid keemilisi ühendeid saame paranda tema toimet veelgi. Triklosaani toimetest tuleb nimetada hambakatu kogunemise pärssimist erinevatest kliinilistes uuringutes kuni kolmandiku võrra. Samas aga on tema gingviiti vähendav toime isegi tugevam, ulatudes kuni 75% teatud uuringutes. Viimast seletatakse ainele omaste teiste põletikuvastaste toimetega. Triklosaani peetakse ohutuks, ka ei teata tal olevat olulisi kõrvaltoimeid, välja arvatud ehk teatud kihelus pesemise järgselt mõningatel juhtudel.

Kokkuvõte

Igemehaiguste ennetamisel on oluline osa hammaste hoolikal harjamisel ja hambavahede puhastamisel, kuid triklosaani sisaldav hambapasta aitab parandada tulemusi ja hoida puhtana ka need kohad, kuhu hambahari ühel või teisel põhjusel tingimata ei ulatu.