Patsient ja hambaarst – kes keda kardab?

Kaie Jõeveer, psühholoog

Vaevalt, et on palju neid, kes tõeliselt naudivad hambaarsti juures käimist. Nii mõnelgi meist seostuvad need käigud ikka valu ja ebamugavustundega. Seetõttu on just hambaarsti kui abistaja roll olla eriti toetav ja teha kõik, et ebameeldivused oleksid võimalikult väikesed.

Mis teeb patsiendi tuju halvaks? Miks ikkagi on hambaarsti juures käimine mõne inimese jaoks nii kardetav? Alati ei ole põhjustajaks patsiendi halb iseloom, mis valu tagajärjel eriti ilmekalt esile tuleb, ega ka argus. Et natuke selgust saada, palusin oma tuttavatel meenutada mõnda juhtumit, mil nad tundsid ennast hambaarsti juures ebamugavalt.

Läksin hambaarsti juurde ja jäin tuttava ukse taha ootele. Olin varem jõudnud ja seepärast ootasin kannatlikult oma aega. Mõne aja pärast koputasin ja katsusin ust. Selgus, et see oli lukus. Õnneks ütles üks mööduja, et ruumis on remont ja vastuvõtt toimub teises kabinetis. Tormasin juhatatud ukse taha ja ootasin oma järjekorda edasi, kuni äkki hakkas arstikabinetis eelmine patsient kõva häälega karjuma ja oigama. Mul tõusid hirmu pärast juuksed püsti ja hammas hakkas veelgi enam tuikama. Ma läksin juba päris närviliseks, sest olin mitu minutit üle kokkulepitud aja oodanud. Õnneks lahkus eelmine patsient peagi ja ma küsisin üle ukse, et kas võin siseneda. Selle peale paluti mul oodata, kuni kutsutakse. Kui ma lõpuks sisse pääsesin, tundsin ennast muserdatuna ja hirmununa.

Kirjeldatud juhtumist on ilmekalt näha, kuivõrd olulise tähtsusega on patsiendi jaoks see, mis toimub juba enne ravitooli istumist. Võiks ju oletada, et kui hammas on katki, tuleb see ära parandada ja kõik on rahul. Paraku mõjutavad inimeste suhtumist hambaarsti juures käimisesse paljud muudki asjaolud. Patsient soovib, et arsti juures käimise protseduur oleks võimalikult lihtne ja mugav, et ta ei peaks lisaks oma tervisehädadele veel millegi pärast muretsema.

Oluline on jälgida, et kogu patsiendile vajalik teave oleks nähtaval. Patsiendile nähtavas kohas peaks olema informatsioon, millal on mingi arsti vastuvõtuajad ja juhul kui on mingeid muutusi, siis ka selle kohta teade. Ülalpool kirjeldatud juhtumi puhul tekitas patsiendi jaoks lisapinget just asjaolu, et ta ootas lukustatud ukse taga, ega teadnud, kuhu minna.

Ooteruum peaks olema sisustatud nii, et patsiendil oleks mugav oma järjekorda oodata. Ta soovib ehk istuda ja pisut kirjandust sirvida, et tähelepanu oma hirmudelt kõrvale juhtida. Oleks hea, kui eelmise, eriti tundliku patsiendi oigamine ootaja kõrvu ei kostaks. Ooteruum võiks jätta värske ja kerge mulje. Juhul, kui seal on ka vastuvõtja-sekretär, siis oleks patsiendi jaoks kergendus, kui ta on asjalik, abivalmis ja viisakas.

Kindlasti on vajalik kokkulepitud aegadest kinnipidamine. Võib arvata, et arstides tekitab aeg-ajalt nördimust see, et patsiendid ei ilmu kokkulepitud aegadel välja või jäävad hiljaks. Samas võib patsiendi korduv kannatlik ukse taga ootamine lõppeda sellega, et ta otsib endale uue tohtri, kes tema aega rohkem hindab. Lahenduseks on see, et arst on tähelepanelik kokkulepitud aegade suhtes ja oma huvide kaitsmiseks palub patsienti oma mittetulemisest teatada.

Mul oli paar aastat tagasi selline juhtum, et läksin hambaarsti juurde kontrollima, kas hambad on korras. Käin üldiselt väga harva hambaarsti juures, sest mul on terved ja tugevad hambad ja mul ei ole kunagi hammas valutanud. Niisiis, läksin hambaarsti juurde ja piilusin ukse vahelt sisse, et arst näeks, et olen juba kohal. Arst kammis parasjagu oma juuksepahmakat, nii et juukseid lendas kõikjal ümberringi. Mind nähes pani ta kammi kraanikausi äärele ja kutsus mind sisse. Kraanikausis nägin mingeid instrumente ja paari juuksekarva, mis olid kleepunud kraanikausi servale. See vaatepilt teritas ilmselt mu tähelepanu, sest nüüd märkasin teisigi kõhedust tekitavaid detaile. Tool, kuhu tohter mind istuma pani oli kulunud ja tundus iidvana. Tundsin ennast ebameeldivalt, kui arst mu kohale kummardus, nii et juuksed korraks mu nägu riivasid. Kui tohter rääkima hakkas, tuli tema suust halba lõhna. Mõtlesin, et parem oleks kui ta kannaks maski, ehk siis poleks lõhna tunda. Ruumis oli palav ja umbne ning ma olin tõesti rõõmus, kui ma sealt minema sain.

Arvan, et kirjeldatud olukord pole kuigi tavapärane. Normid, mis on kehtestatud arstide vastuvõtukabinettide hügieeni suhtes, on piisavalt karmid, nii et patsiendid näevad enamasti siiski puhtusest säravaid ruume ja instrumente. Kirjeldatud juhtum näitab siiski ilmekalt, kuivõrd oluliseks peavad patsiendid väliseid näitajaid. Kui patsient siseneb ruumi, mis on puhas, õhutatud ja värskelt remonditud (või jätab vähemalt sellise mulje) ning istub uude mugavasse tooli, mõjutab see kindlasti tema hoiakuid positiivses suunas.

Lisaks sellele, et patsiendil on suurem kindlustunne ruumi sisustusest, tekib tal tunne, et küllap on sellises kohas ka asjatundlik personal ja kõik võimalused kaasaegseks raviks. Kui sellist muljet täiendavad ka korrektse välimusega töötajad, tõstab see patsiendi turvalisuse tunnet veelgi. Uue patsiendi jaoks on kindlasti esimene mulje üsna määrava tähtsusega ning on paratamatu, et esmalt nähakse nii ruumi kui personali välimust ja alles siis pääseb mõjule ravi kvaliteet.

Patsiendi vaatevinklist tuleks rääkida veel sellest, mida ta kuuleb sel ajal kui ta ravikabinetis viibib. Kuigi mingit eredat juhtumit ma oma küsitluse käigus ei kuulnud, ütlesid mõned mu tuttavad, et arsti lobisemine abilisega on ainuke asi, mis neid arsti juures käimisel vahel häirib. Patsient ootab, et arst tegeleks ainult temaga ja räägiks, milline on hammaste olukord ning mida ta parasjagu teeb ja mida kavatseb teha. Üldiselt mõjub selline informeerimine rahustavalt, eriti kui seda tehakse asjatundlikult, rahulikult ja kahtlemata piisavalt lihtsates terminites, et patsient ikka öeldust aru saaks. Patsiendile meeldib, kui arst räägib temaga lähtudes tema east – lastega ja täiskasvanutega rääkimisel kasutatakse erinevaid väljendusvahendeid. Alati on omal kohal naeratus ja lahke sõna. Patsiendi juuresolekul peaks arst ja abiline pühenduma ainult oma tööle, isiklikud jutud peavad ootama aega, mil nad on jäänud omavahele.

Oma kommentaarides kirjeldasin ma põgusalt erinevaid tegureid, mis võivad patsiendi hoiakuid (hamba)arsti juures käimisel mõjutada. Võib ehk tunduda, et paljugi eelpoolnimetatust on iseenesestmõistetav, samas mängivad just sellised "pisiasjad" aina tugevnevas konkurentsis olulist rolli.

Näib, et hambaravi kui teenuse kvaliteet on varasemate aegadega võrreldes tunduvalt paranenud. Heameele ja üllatusega avastasin, et enamikel küsitletutest oli hambaarsti juures käimisest ainult meeldivad mälestused. Kas ajad, mil paljude jaoks oli hambaarstikartus üks suuremaid hirmusid, on mööda saamas?