Akrüüli kokkutõmbumisest totaalproteesi valmistamisel

Viive Sarapuu, Hambalabor Dentes juhataja

Akrüülproteesi valmistamisel tõmbub akrüül kokku selliselt, et valminud protees on mudeliga võrreldes liiga väike. Seda võib kompenseerida mudeli kipsi valamisega, kuivõrd kipsi paisumisaste n.ö kompenseerib akrüüli kokkutõmbumise.

Kliiniline aspekt

Panum Instituudi Hambatehnikute Kooli ühel kursusel valmistasid 12 kursuslast ülalõua täisproteesi ühele patsiendile. Sekundaarne meisterjäljend valmistati "05 kipsis" ning multiplitseeriti kursuslastele A-silikoonist dubleerimisjäljendiga. Seejärel võisid nad mudeli valmistamiseks ise sobiva kipsitüübi valida.

Umbes pooled kursuslastest valmistasid mudeli "05 kipsis", st nende kursuslaste meistermudeli paisumus oli 2 korda 0,5%. Ülejäänud kursusest osavõtjad kasutasid mudeli tegemiseks selliseid kipse, mille paisumus oli umbes 0,25%. Ainult üks kaheteistkümnest ülalõualuu täisproteesist valmistati originaaljäljendi peal, mis oli "05"-st tehtud ning see vastab 0,5%-lisele akrüüli kokkutõmbumisele.

Kui proteesid olid valminud ning viidi läbi suhuproovimine, oli selgelt näha, et proteeside retentsioon ja sobivus olid erinevad. Kõige paremini sobis nii patsiendi kui klinitsistide meelest see protees, mis oli valmistatud "05 kipsi" peal. Proteesi retentsioon ja nurkade sobivus oli perfektne: raphe palatini ja tuberositase vahel AH-joonel ei esinenud mingeid väikseid pragusid. Samamoodi ei esinenud mingit survet + 5. 6. 7. vestibulum ori piirkonnas bilateraalselt, mida sageli võib ette tulla akrüüli kokkutõmbumise tõttu. Sobivad olid ka topeltpaisumusega proteesid, mille puhul oli oodata, et need on liiga suured, kuid mis retineerusid siiski vastuvõetavalt.

Polümerisatsioon - kokkutõmbumine

Polümeriseerumisel tõmbub akrüül kokku; see käib nii külmpolümeriseeritava akrüüli, sissevalamisakrüüli kui ka kuumpolümeriseeritavate akrüülide kohta. Akrüüliga segades tuleb segada pulbrit ja vedelikku. Pulber koosneb väikestest osakestest, mis sisaldavad vedelikku tavaliselt kristallilisel kujul. Vedelik seguneb pulbriosakestega ning akrüüli kuumutamisel polümeriseerub kõvaks aineks.

Monometüülmetakrülaat (vedelik) polümeriseerub ilma pulbri juurdesegamiseta ning tõmbub kokku umbes 21%. Pulber on valmistatud vedeliku manulusel ning see ei tõmbu enam polümerisatsioonil kokku, kuivõrd kokkutõmbumine toimus juba pulbri industriaalsel valmistamisel. See tähendab, et akrüül, mida valmistatakse suure hulga vedeliku juurdesegamisega, tõmbub vähe kokku.

Kuumpolümeriseeritav akrüül on metüülmetakrülaadi üks tähistusi; polümeriseerimiseks tuleb seda keeta. Täisproteeside valmistamisel on see üks kõige enam kasutust leidnud akrüülidest. Seda võib kasutada erinevatel meetoditel proteeside tegemiseks, kuid ühine kõigi puhul on see, et akrüüli tuleb kuumutada umbes 100 kraadini.

Akrüüli polümeerimise juures eraldub soojust; protsess on eksotermiline. Protsessi kulgedes võib temperatuur tõusta isegi 120...150 kraadini.

Termiline kokkutõmbumine

Kui akrüülprotees on polümeriseeritud kõrgel temperatuuril, sobib see mudelisse, mis ei ole kuumutamisel märkimisväärselt paisunud. Akrüüli termiline kokkutõmbumine on umbes 0,5% ning see tähendab, et akrüülprotees on mudeliga võrreldes "liiga väike". Hästi sobivate akrüülproteeside valmistamiseks on vaja kasutada mudelikipsi, mille ekspansioon on umbes 0,5%. Taolist kipsi leidub turul, kuid kuna see ei ole eriti nõutav, võib selle kättesaamine olla raskendatud. Seda tüüpi on näiteks Flintstone 05 ja EP1. Suure paisumisvõimega kõvakipstüübid on mõnevõrra kallimad, kuid kogemus näitab, et kliiniline tulemus paraneb märkimisväärselt, kui valmistada proteesid suure paisumisega mudelitel.

Kokkuvõte

"Flintstone 05" või teistest suure paisumisvõimega kõvakipsidest mudelitel valmistatud proteeside korral on järelkorrektsioonide arv, mida tuleb teha limaskestade hõõrdehaavade tõttu, palju väiksem; st väiksem ajakulu nii klinitsistile kui ka patsiendile. Seda võib suurel määral seletada hea korrelatsiooniga 0,5%-lise kipsi paisumise ning 0,5%-lise akrüüli kokkutõmbumise vahel. Lõpetuseks võis patsient endale valida proteesi, mis sobis nii tema enda kui klinitsistide meelest talle kõige paremini. Patsient on käinud kontrollil ning kõik on olnud korras. Mingil hilisemal ajal hõõrdehaavu tekkinud ei ole.

* * *

Avaldatud Carsten Flindti ja Gert Dalgaardi loal.