Hambakaitse ennetab vigastusi

Ray R. Padilla, DDS, (Washington, USA)

Võistlusspordis on suuvigastuste vältimiseks äärmiselt oluline kanda korralikult diagnoositud, individuaalselt välja töötatud ja valmistatud hambakaitseid. Dr. Raymond Flander (USA) annab oma 1995 a teostatud uurimuses teada, et paljudel spordialadel (v.a ameerika jalgpall) on vigastuste arv väga suur. Ameerika jalgpall, kus hambakaitsete kandmine on kohustuslik, esineb kõigist vigastustest vaid 0,07 % suu/näopiirkonnas. Seevastu korvpall, kus enamasti hambakaitseid ei kanta, on selliste vigastuste osakaal 34 %. Nende vigastuste alla käivad kerged põrutused kui ka suured traumad ja purunenud lõualuud.

Korralik hambakaitse

peab olema kaitsev, mugav, purunemiskindel, elastne, lõhnatu, maitsetu, piisavalt väike, takistama võimalikult vähe kõnelemist ja hingamist, ning säilitama oma kuju, täpselt sobima ja toetama piisavalt tihedalt kriitilisi alasid.

Kahjuks on sõna "hambakaitse" väga universaalne ja üldine, mille alla käib väga lai valik erineva tüübi ja kvaliteediga tooteid, alates spordipoest ostetavatest ning lõpetades professionaalselt välja töötatud individuaalsete hambakaitsetega. Praegusel ajal kantavatest hambakaitsetest pärineb 90% spordipoest ning vaid 10% on korralikult diagnoositud ja individuaalselt välja töötatud hambaarsti või treeneri poolt. Hambakaitseid jagatakse üldiselt neljaks, mida järgnevalt ka lähemalt tutvustame.

Tugikaitse (Stock Mouthguard)

Tugikaitse on saadaval enamikus sporditarvete kauplustes piiratud mõõtmetes - tavaliselt väike (small), keskmine (medium) ja suur (large) - ning on kõige odavam ja kõige vähem kaitset pakkuv. Hind kõigub vahemikus 3-25 dollarit. Need hambakaitsed ei vaja kasutamiseks mingit ettevalmistamist - tuleb vaid pakend eemaldada ja hambakaitse suhu pista. Need on kohmakad ja muudavad üsna lihtsalt oma kuju, seetõttu tuleb neid paigal hoidmiseks pidevalt hammastega kinni suruda. Nad segavad kõnelemist ja hingamist, mis teeb tugikaitsest kõige vähem aktsepteeritava ja kaitsva vahendi. Sellist hambakaitset püüavad sportlased lõikamise abil mugavamaks muuta, vähendades sellega kaitsvaid omadusi veelgi. Meditsiinilises kirjanduses ei soovitata selliseid hambakaitseid kanda, kuna need võivad põhjustada lisakomplikatsioone.

Suusvormitav hambakaitse pärast mitmenädalast kandmist
(Boil and Bite Mouthguard)

See on kõige levinum kasutatav hambakaitse, mida on kõige rohkem reklaamitud ja turustatud. See hambakaitse on valmistatud termoplastist, mis pehmeneb kuumas vees, pärast mida saab hambakaitset keele, sõrmede ja hammustusjõu abil suus sobivaks vormida. Neid on saadaval piiratud mõõtmetega (ilma laiendusvõimalusteta) ning ei kata korralikult tagumisi hambaid. Viimast fakti kinnitavad kõrgkoolide ja kolledžite sportlaste hambakaare pikkuse uuringud.

Sportlased lõikavad ja sobitavad ka neid hambakaitseid oma kehva istuvuse ning kohmakuse tõttu. Nagu ka tugikaitsete puhul, vähendab see siingi kaitsvaid omadusi. Kui sportlane lõikab hambakaitse tagumisi servi või hammustab vormimise käigus hambakaitsest läbi, suurendab ta sellega vigastuste (eriti põrutuste) ohtu löökidest, mis satuvad lõua otsale. Mõnedel sellistel vigastustel võivad olla eluaegsed tagajärjed. Korralikuks kaitseks on vajalikud hambakaitse kindel paksus ja mõõtmed.

Hambakaitse optimaalne paksus

Austraalia spordistomatoloog dr. Keith Hunter on paika pannud hambakaitse nõutava paksuse, ilma et see muutuks kohmakaks. Labiaalne paksus peaks olema 3 mm, palatinaalne paksus 2 mm ja oklusaalne paksus 3 mm. Hambakaitse peab olema valmistatud bioloogiliselt sobivast materjalist ning säilitama oma head füüsikalised omadused vähemalt 2 aasta jooksul. Tuleks veel märkida, et lisaks neile üldistele mõõtmetele tuleb paika panna iga sportlase individuaalsed hambakaitse mõõtmed, et tagada võimalikult suur mugavus ja kaitstus.

Esimesel Biomaterjalide Rahvusvahelisel Sümpoosionil augustis 1993 teatas dr John Park, et suus vormitavad hambakaitsed tekitavad võltsi kaitstuse tunde, kuna tegelikult väheneb vormimise käigus hambakaitse oklusaalne paksus dramaatiliselt. Dr Park väitis: "Kuigi suus vormitavate hambakaitsete osas on tehtud palju täiustusi, ei tohiks neid sellistena veel siiski patsientidele soovitada, kuna vormimise käigus väheneb sellise hambakaitse oklusaalne paksus 70-90%".

Individuaalselt sobivaid hambakaitseid valmistab hambaarst hambatehniku abiga. Sellised hambakaitsed seavad hambaarsti ette terve rea tähtsaid probleeme, mis puudutavad hambakaitse sobivust. Spordihooaja eelsel hammaste korrapärasel ülevaatusel tuleb selgusele jõuda järgmistes küsimustes:

• Kas hambakaitse ehitus ja tugevus vastavad antud spordialale ja võistluse tasemele?
• Kas sportlase vanus ja võimalik vajadus jätta piisav ruum lõikuvate hammaste jaoks mõjutavad hambakaitset?
• Kas patsiendil on olnud varasemaid hammaste vigastusi või põrutusi, mis vajaksid antud alal lisakaitset?
• Kas patsiendil on käimas ortodontiline ravi?
• Kas patsiendil on kaviteete ja/või puuduvaid hambaid?

Neile tähtsatele küsimustele ei suuda vastata spordipoe müügimees ning kindlasti ei ole siin võimalik kasutada vormitavat hambakaitset. Kõiki neid probleeme saab aga arvestada individuaalsete hambakaitsete korral, millel on kaks põhilist tüüpi: vaakumeeritud ja lamineeritud hambakaitse.

Jäljendi põhjal valmistatud vaakumeeritud hambakaitse

Vaakumeeritud hambakaitse

valmistatakse patsiendi hammaste jäljendi (enamasti ülalõualuu) töömudeli põhjal. Termoplastiline hambakaitsete valmistamise materjal sobitatakse mudelile spetsiaalse vaakumaparaadi abil.

Vaakumaparaat

Vaakumeeritud hambakaitse levinuimaks materjaliks on polümeer etüülvinüülatsetaat (lühendatult EVA). Sellisel juhul venitatakse ja lihvitakse hambakaitset, et saavutada korralik istuvus hammaste ja igemetega. Tagumised hambad tuleb korralikult katta ja lõualihased lõdvestada. Vaakumaparaadid sobivad ühekihiliste hambakaitsete valmistamiseks. Kuid stomatoloogilises kirjanduses on viiteid sellele, et mitmekihilised hambakaitsed osutuvad ühekihilistest paremateks.

Lamineeritud hambakaitse

Täiskontaktsete spordialade jaoks valmistatakse laboratoorselt pressitud lamineeritud hambakaitseid. Selleks pressitakse kokku kaks või kolm EVA-kihti, et saavutada vajalik paksus ja tihedus.

Lamineerimise all mõeldakse siin kõrge temperatuuri ja rõhu all hambakaitse materjali kihtide ühendamist. Tulemuslikku ja lõplikku lamineerimist pole võimalik teostada madalal temperatuuril ja vaakumis. Tavalises vaakumaparaadis ei kinnitu kihid korralikult teineteise külge, kuid kinnituvad kõrgel temperatuuril ja rõhul keemiliselt vaakumaparaatides (näit Drufomat, Erkopress vm).

Hambakaitse paksus on väga oluline, sest kui materjali paksus kasvab logaritmiliselt, siis kasvab ka edasikantav põrkejõud logaritmiliselt. Lisaks sellele ei vasta hambakaitse mudelile liiga väikse rõhu ja vaakumi korral. Kuid kuni viimase ajani olid vaakumeeritud hambakaitsed standardiks.

Dr. Hunteri kohaselt on rõhu all lamineeritud hambakaitsete eelised järgmised:

• täpne kohandumine
• tähtsusetu deformeerumine ka pikemal kandmisel (suhteliselt kõrge temperatuuri ja rõhu kasutamine tagab, et materjalil puudub praktiliselt igasugune mälu elastsuse suhtes)
• võimalus muuta hambakaitset soovitud kohtadest vastavalt vajadusele paksemaks või õhemaks

Seega peavad hambakaitsed olema kriitilistes kohtades minimaalse ja püsiva paksusega. Paksem materjal neelab paremini löögienergia, samas on õhema materjali korral löögikohas näha mõningast deformeerumist. Sellised hambakaitsed pole kohmakad ja ebamugavad.

Ei saa loota, et 3 mm paks algmaterjal jääb sama paksuks ka pärast vormimist, kuna vormimise käigus toimuva kokkusurumise tõttu on see füüsikaliselt võimatu. Ka turustatava 3 mm paksuse lamineeritud EVA-lehe korral annab vaakumeerimine samad mitterahuldavad tulemused. Seetõttu tuleb laboratoorse lamineerimise korral kasutada kahte või kolme materjalikihti, et saavutada oklusaalselt 3-4 mm paksus. Selline töötlemine võimaldab arstil või hambatehnikul tulemusi mõõta ja parandada enne hambakaitse üleandmist.

Peapõrutuste liigid

Peapõrutusest annavad märku teadvuse kadumine, nägemis- ja tasakaaluhäired, mis on põhjustatud otsesest löögist pähe, pea järsust kiirendamisest ja/või pidurdamisest või lõualuu vertikaalsest tabamusest põhjustatud löögist koljupõhimikule.

Dr. R. Cantu avaldatud uuringu kohaselt võib eristada mitut peapõrutuse taset:

• Asümptomaatiline: peavalu ja -pööritust pole, normaalne orientatsioon, kontsentratsioon ning mälu nii puhkuse kui pingutamise ajal
• Esimene aste (kerge): teadvuse kadu pole, traumajärgne amneesia kestab alla 30 minuti
• Teine aste (mõõdukas): teadvus kaob kuni 5 minutiks, amneesia kestab kauem kui 30 minutit
• Kolmas aste (raske): teadvus kaob kauemaks kui 5 minutit, amneesia kestab üle 24 tunni

Korduvatel põrutustel on kahjustust edasikandev mõju st iga järgmine intsident tekib sagedamalt ja kestab kauem. Seetõttu on vajalik valida ja kanda sobivaid hambakaitseid, eriti pärast peapõrutust.

E. Williamsi (DMD) kohaselt liiguvad spordivõistluste käigus saadud löögid lõualuud pidi lõualiigestesse. Sellel järgnevad pea-, kõrva- ja näovalud, valguskartlikkus, tasakaalu- ja kõnehäired. Enamikul juhtudel liigub alalõualuu löögi käigus oma kohalt, mõjutades kaelas asuvaid närvikimpe (mis lõpevad ajukeskuses), ajuverevarustust ning kuulmis- ja tasakaalumehhanisme.

Lõualuu asend hambakaitse puudumisel - löögijõud antakse otse koljule edasi

Suhu paigutatud hambakaitse

Hambakaitse kasutamisel nihkub alumine lõualuu ülemisest eemale ning löögijõud ei kandu edasi, vaid sumbub hambakaitses

Individuaalsete hambakaitsete valmistamise käigus saab hambaarst kõik tagumised hambad katta mugavalt täpselt välja arvestatud paksusega materjaliga, et eraldada hambad teineteisest. Selle tulemusel löögijõud neeldub ja jaotub hambakaitses ühtlaselt. Kindla paksusega tagatakse teatud aladel üla- ja alalõualuu eraldatus, mistõttu löök ei kandu edasi ajutsentrisse.

Dr. E. Williamsi kohaselt on hambakaitse ning peapõrutuste ennetamise vahelise seose teaduslik uurimine raskendatud, kuna puudub kindlate mõõtmetega peakuju, millel olevad andurid saaksid anda reaalseid tõendeid vigastuste ning välisjõudude omavahelistest suhetest lõualuuga. Sellegipoolest on praktika tõestanud hambakaitsete suurt ennetavat toimet vigastuste vältimisel.

Käesolevas artiklis olid vaatluse all erinevad hambakaitsed, mille oluliste erinevuste teadvustamine aitab sportlastel olla informeeritum ning otsida abi suutervishoiu professionaalidelt, mitte spordikaupade edasimüüjatelt.

* * *

Toimetus tänab artikli konsultante:
Katrin Jaanus (Plandent), Tia Mere (Eesti Hambatehnikute Liidu juhataja), Anne Truupõld (Pärnu Hambapolikliinik), Richard Valge (Erakliinik Dentes hambalabor)